Õnneks on meil lood sellised ,et issi on see kes saab kogu hommikuse kiusamise oma õlgadele.. öeldakse ,et mehed hoiavad kokku - ja see on täitsa tõsi!
Pärast seda kui väikemees meid mõlemaid hoogasti voodi ääres kätest tiris kutsus altkorruselt vanaema sööma. Väsimus mis meid mõlemaid kimbutas ei lubanud meil tõusta. Alles siis suutsin ma oma silmad avada kui kuulsin kuidas õuest kostub lärmakas muruniiduk. Kell oli kusagil 10.00 ja ma sundisin end ülesse ,et mitte seda kvaliteetset päeva raisku lasta. Kõndisin mööda koridori elutoa poole kui nägin ,et seal see suslik istubki . Multikad on üks MUST BE olnud ikka kõigil lastel.. ja no kuna teised väljas suurpuhastustöid tegid siis ega sedagi maha magada ei saa , ikka peab ju ise kõike paigutama. Tuppa tagasi jõudes jalutasime kahekesi kööki ,et võileiba teha.Muhedalt vaatab mulle Dannu silma sisse ja ütleb : ,, Ma tahan pannkooki!'' - See jutt on tal igapäevane.
Teen siis külmkappi lahti ja ütlesin ,et : ,,Aga siin küll pannkooke ei ole.'' Dannu haarab munakarbi ja ütleb : ,, Võta see ja tee mulle!'' Järsku kostis uksehääl ja vanaema astus kööki , laps jõudis juba asjadega kurssi viia ka tema meie pannkoogi jutust. Küll tema juba teadis ,et see jutt kindlasti tuleb ja poisi soovid on sellised muutliku võitu. Seega pannkoogid jäid meil seekord ära. Küll aga me läksime ja äratasime kõige suurema unekoti ülesse ,kes end voodis eriti mõnusalt tundis. Pärast seda kõike ja muid toimetusi, lõbusalt aega veetes tulime me mõttele ,et praegu on parim aeg , ilm ja võimalus õpetada jalgrattaga sõitma.. see on ilmselt kõigile olnud elu 1 episoode ,kus sa lõpuks saad oma jalad pedaalidele ilma hirmu tundmata ja väntad nii kiiresti kui jaksad. Minu jalgratta õppimine oli lühike.. kuna meil on maja taga selline pisike mägi siis tollel ajal olid meil parajasti sugulased külas. Eks ikka sai sealt mäest varemgi alla kihutatud ,kuid minul sellist julgust polnud. Kui siis mind ka lõpuks jalgrattale meelitati otsustasid nemad ,et annavad mulle hoo sisse sõiduks... minul ainult tasub rattal rool sirgena hoida ja kõik on tip-top. Vaikselt ma sealt alla ei sõitnud... usun ,et olin nagu junglist pärit - isegi koer läks oma kuuti. (Niimoodi on see minule meelde jäänud) :D
Kui Raiko siis kõrval hoovimajast lapse ratta kätte sai tekitasime enne seda sellise ärevuse ,kui tore see kõik ikka on.. muidugi motiveerida teda rohkem ikka rattale. Meie väiksel tänaval mina ühel pool ja Raiko teisel pool proovisime talle natuke hoogu anda ,et väntama hakata. Eks see kõik praegu on veel väga algeline... suutsime isegi 2 korda ratta pikali ajada , sest meie abirattad pole vist väga püsti hoidvad. Küll aga meie väntamised tulid ära.. oleks see rool ka sirgem olnud siis poleks enam ühtki muret. Varsti oleme juba 4-sed ja rattasõit ei taha veel tulla. Kõik on väga lähedal :) !
