The realest people don't have a lot of friends


,,Mis sa seisad seal, tule siia mängime palli!'' - ütlesid sõbrad.
,,Mina ei ole nõus olema jällegi otsija. Miks keegi teine ei võiks seekord olla?'' - vastasin mina.
,,Noo sellepärast, et see on selline mäng ja sina pole meid kinni püüdnud.''- ütlesid nemad.

Pisemad peitsid end põõsaste all ja suuremad teadsid paremaid peidukohti.
,,1..2..3..4..5..6..7..8..9..10, tulen!''
***
,,Nad ei ole minu sõbrad enam!'' - ütlesin vanaemale.
,,Tohohh! Mis siis nüüd lahti on?'' - vanaema.
,,Nad leidsid uued sõbrad omale.. ja me läksime tülli!'' - vastasin mina.

Sõbrad.. nii lihtne ja loogiline sõna millel tundub suur väärtus olevat ja seal samas just kui ei miskit.
Vanasti noh minu suust kõlab see imelikult öelduna. Mis vanasti? Vana sa siis oled, et nii moodi vanasti ütled. :D
Tegelikult mõtlen ma siis seda, kui mina noor olin ,no nii kuskil 7-8 aastane.
Me ärkasime varakult juba ülesse lihtsalt selle jaoks, et minna välja kellegiga mängima ja see oli kui aamen kirikus. Isegi lõunasöögid koos õhtusöögiga jäeti vahele.. , mängimine sõpradega oli siiski olulisem.  Me küll vaidlesime ja õigustasime oma ütlemisi aga me olime siiski sõbrad.
Täpselt teadsime kõiki küla lapsi, kes kus elab või kes kellega rohkem suhtleb ja mängib.
Kodu mängides olime rõõmsalt kõik oma mänguasjadega platsis ja rõõmu laialt.
Nurusime üksteiste vanematelt ,et kas ikka ''Marta'' võib täna meile hoopis ööseks jääda. Nii põnev ikkagi ju. Saab kahekesi kaua üleval olla ja itsitada igasuguste naljade üle. Kindlasti ka kõik salajutud ära sosistada.
Sõpru me võisime lugeda sõrmedelt-varvasteni, sõpru oli alati palju :) !

Täna istume me arvuti taga ja kirjutame tundmatutele või jagame internetis mõnd pilti mida siis ''laigivad'' mitukümmend inimest , keda me teame või on tuttav, klassiõde, lapsepõlve sõber, emapoolne sõbranna, perekonnaliige, töökaaslane, mees või äkki hoopis sugulased.
Paljudega me siis reaalselt suhtleme?
- Oma perekonnaga
-Mehega
-Paari sõbrannaga
Ülejäänud on lihtsalt sul nagu olemas, kuid ei suhtle...
See kõik on nii kurb tegelikult mida on teinud inimestega lihtsalt üks arvuti.
Me oleme kõik küll nii võimalikult kättesaadavad ja mis kõik veel aga kordades võõramad, kui ajal mil meil polnud vaja kasutada mingit internetti.
Miks ma sellele teemale pühendusin oligi põhjus selles, et me kõik tegelikult istume suure osa oma ajast arvutis. Vahel justkui raiskame oma aega siin lihtsalt ''olemiseks''.
Kuid see väärtustatud aeg ja kõik selline just kui mattub tahaplaanile.
Isegi kui me tülitsesime väiksena selle üle kellel on vaja olla tagaajaja või tema barbie on ilusam kui minul aga ta ei taha minuga jagada neid riideid mis tal on jne.... 
                     Me siiski suhtlesime ja me olime 
                               tõesti sõbrad.

Sildid: , ,