Ma kirjeldaksin oma blogi nagu kommi värvilises paberis. Sa ei tea kunagi mis maitsega see on ja mida see sisaldab. Mul on nii hea meel ,et seda suurt kausitäis komme haarab iga külastaja endaga kaasa. Iga kirjutis annab mulle indu juurde just tänu lugejatele.
Ma kartsin ,et ma ei suuda kirjutada koguaeg ja püsivalt ,sest ma alati lubasin endale homset millest sai järgmine homme siis nädal ja kuu. Ma kartsin seda suurt blogi maastikku mis minu ümber keerleb. Teisi suuri blogijaid ise veel paljajalu alustades ja oodates neid printsessi kingi ja olla kogemustega tark nagu teised. Jah ma alahindan end päris tihti ,sest miks julgeda end tõestada kui teised hakkavad ootama sinult enamat. Pärast lihtsalt laseksin teistel pettuda minus. Ei seda ma ei soovi.
Ma ei tunne end praegugi veel kindlalt. Võtan seda nagu tööandja juures katseaega ja harjun oma tööpinnaga. Hiljem tunnen igat oma nurka ja targutan nagu vanainimene oma nooruspõlve seikasid , seal juures muigan noorte vigu. Ma olen nagu kirjanik, kes vahel saab oma jõu kusagilt mõtte pilvest ja kirjutab kiiresti klõbistades arvuti klahve , proovides mitte unustada kõike oma peast.
Vahel on omad tõusud ja mõõnad ,sest see teeb sellest blogist ju elustiili. See annab minu blogile hingamise. Emotsioonid on vahel raamatu lapsikum pool ,kuid neid hetki juhtub olema ka täiskasvanutel. Minu kallis mees ütleb mulle vahel ikka:,,Kallis sa oled mul vahel nagu väike tüdruk.'' Endamisi mõtlen ,et jumal tänatud sellise lause eest. Hullem oleks kuulda:,,Kallis sa oled vahel nagu vanamutt.''
Huvitav on muidugi mõelda mis või kuhu see blogi maastik mind viib elus. Kas see mälestuste rohke teerada juhatab mind kuskile kuhu mu unistuste pilved hõljuvad või sinna kus ma oma laevaga tihti triivin (Soome). Valetama ma ei hakka ,sest aus olla enne avalikult teiega liitudes ma ei olnud eriti huvitatud teiste kirjutistest. Jäin enda mulli ja kirjutasin igapäeva elust, muredest noh nii nagu praegugi. Ainult ise mitte teised. See on üks minu mure pool ka. Väiksest saadik ma tahan ainult ise kõike teha,otsustada ja öelda. Kui mulle on see võimalus antud ma ei oska miskit öelda või rikun selle õige momendi. Tegelikult oli see päris rumal minust ,nüüd seda aega tagasi vaadates ma tean miks on see kõik parem. Kogu see jõud pärinebki teiste toetusel. Mina ei ole oma blogiga üksi siin maailmas murede ja muu keskel. Seal seisad sina, sinu sõbrad, meie tuttavad ja veel palju teisi keda me ei teagi. Igas blogijas kiirgab mingit jõudu ja ta annab selle iga postitusega oma lugejatele neid kuulates ,ning mõistes. Blogi on nagu peegel ,mille ees seisad sina ja selle peegi taga sinu lugejad.
Nemad just kui elavad sinu mälestusi läbi ,lugedes sinu blogi.. saavad tunda end sinuna.
Kuna ma olen enamus oma ajast elanud koos vanaemaga siis on mälestusi palju mida tema siiani ei mõista. Näiteks nagu see pilt siin. Arvan ,et siin pildil olen ma 5-6 aastane. Natuke vanem kindlasti ,kui minu poeg Dannu praegu. Väiksena oli mul selline ma ei teagi kas hirm või ebameeldiv süütunne, mitte juua ühest ja samast tassist,pudelist. Siin pildil ma mäletan ,kui vanaisa keeras fanta lahti ja ta teadis, et ma ju väga tahtsin juua tol hetkel. Otsustas ta esimesena lonksu võtta ja alles siis mulle pakkuda. Peale seda tegu oli kriips peal , minule nii ei sobinud. Nüüd on vaja mulle ruttu uus pudel muretseda ,sest kuiv kurk ei anna rahu. Pisarad voolasid ja nende mitte minust arusaam ajas rohkem nutma.
Vanaema ei mõistnud miks ma nutma hakkasin ja mis nüüd ei sobinud.
Pärast seda lugu mis nii südamelähedaselt meeles oli sai ta asjale pihta. Mulle lihtsalt ei sobinud see ,et vanaisa jõi sealt enne mind. Ma tahtsin alati olla esimene, isiklik pudel, minu arvamus. See on minus kõik juba väiksest east. Ükski eeskuju ei õpetanud mind sedasi , see ise tuli minuni. Ja kui öeldakse ,et inimesed muutuvad mõnikord nii palju , et sa ei tunne enam ära just kui oma inimest. Pisiasjad mis meis aga on ei muutu. Mina tunnen ,et need on minusse kulunud nagu merelained mis aastast- aastasse ühte ja sama kivi murendada püüavad. Kõik need isiksuse omadused väljenduvad ka selles blogis aeg- ajalt. See mälestuste rohke raamatuke hõlmab nii palju elu keerdkäike, õnnestumisi ja läbi elamisi. Ma ei ole poeet ei kirjanik ega kuldsel toolil istuv printsess krooniga. Olen lihtsalt naine kelles peitub see pisike Mannu ,kes vahel eksib endasse ja unustab aja taju. Unustab ,et vahel on vaja olla täiskasvanulikum. Olla eeskuju, õpetaja ja eelkõige ema oma lapsele. Kuniks ma leian hetke lihtsalt istuda maha ja mõelda, mida ma tahan ja kes ma olen. Mõnikord on mu kirjutised keerulised ,nii on ka emotsioonidega. Sa nuputad mida see pisike küll nõuab ja miks ta sedasi nutab ,ometi mina rumal ei saanud aru ,et ta tahtis ainult kallistust.
Ei alati ei olegi elus kõik lihtne ,samuti näitab seda ka peelgelpilt minu blogist või hoopis mina ise teile.
