Pean tõdema, et oleme seismas ise samuti selle piiri juures. Ilmselt on lihtne süüdi mõista ja näidata näpuga vanemaid, kuid probleemid ei tulene ju ainult kodu siseselt.
Minu vanavanemad iseenesest on väga rahumeelsed ja harva kuuleb seal majas kedagi kõvemini karjumas. Ometi on minu laps enamus ajast olnud nendega ja on kurtmisi, et laps alusetult vahel kedagi tõukab või lööb ja põhjust ei olegi. Vältimatud kohad on näiteks poed..oh õudust seda veel kui jätad rääkimata mitmeid kordi :,, Teeme nii, poes hoiad ilusti käest kinni ja ei jookse kuskile. Kui oled tubli poiss siis emme ostab sulle midagi.''
Peale selle lause mitmeid kordi rääkimist on lapsele see mõistev ja ta teab, et nii ei tohi teha.
Meie peame olema oma pojaga vahel nagu mulli sees. Oma kodus on süda rahul ja keegi ei vaata kusagilt ega mõtle omas peas:,, Issand mis kasvatus sellel lapsel küll olnud on.''
Tänagi käisime korraks Ülemistes kiiruga, et ruttu saaks ost tehtud ja ilma suurte muredeta tagasi koju tulla aga no näed, kus sa sellega. Pidin mitmeid korda hüüdma teda, sest ägedam on ju ikka mööda poodi ringi joosta ja ümber riidenagide tagaajamist mängida. Vaatasin juba eemal olevaid inimesi, et millal keegi märkab seda kuidas ma last mööda riidepoodi taga ajan. Õnneks sai kiiresti see ost mehel sooritatud ja tõttasime kiirel sammul poest välja. Jah võõrastele ei meeldi lastega vanemad ..küll on häda siis kui sa proovid lapsele seletada mida poes teha ei tohi või siis kuidagi teda kinni hoida. Kinni hoides jääb jällegi teistel inimestel mulje, nagu sa teeksid lapsele liiga ja teda mitte keelates jääb mulje, kui kasvatamatu laps sul on. Eestlane on ikka imelik oma arvamuste koha pealt.
Teiseks suureks hirmuks on mänguväljak. Tema mõistmine teistest lastest ja minu hinge kinni hoidmine, et palun ära sa see kord midagi tee sellist, mis võiks kuidagi piinlikusega lõppeda.
Kord mänguväljakul üks poistest mängis siis ilmselt oma vennaga mingisugust mängu ja viskas palli ülevalt alla, vend viskas palli oma korda tagasi. Pall lendas juhuslikult Dannu juurde ja me just olime teda eelnevalt proovinud ümber veenda selle mänguväljaku osas, mis tegelikult suurematele lastele kuulus. Sinna ülesse ei küündinud ei mina ega mu mees ja saime vaid juhatada teda alt. Palli nähes haaras kohe Dannu selle enda kätte ega võtnud meie hüüdmist kuulda ja viskas selle läbi naeru alla. Seda nägi pealt teine poiss, kellele see pall kuulus ja kohe vihastas. Dannust oli ta kindlasti vanem ja ilmselt juba kooliealine. Vihastamise peale otsustas ta Dannut seal kõrgel lükata ja õnneks oli seal see võrktrepp ees, ...kuid see tunne mis minu sees oli. Kuidas me all karjusime :,,ära tee, ei lükka teda!'' Oleks ta õnnetumalt kukkunud, mis oleks siis küll saanud. Meie Dannu ju ei tea veel, et iga võõraga ei tohi asuda jutustama või teiste asju ei tohi puutuda. Räägime sellest päevast-päeva küll meie, minu vanaema ja kindlasti ka lasteaia õpetajad. Meid on ikka kutsutud külla ja võtke laps ka kaasa ikka. Mitte et ma ei tahaks oma last kaasa võtta, ..aga minu hirm on suurem. Enne kui Tartust kodu poole sõitma hakkasime, käisime ka korraks ühel perel külas. Neil oli seal üks pisike mops ja mastif, iseenesest väga toredad, ning sõbralikud. Minu dannu muidugi nägi pererahval olevat suurt labidat liivahunniku otsas ja kohe jooksis seda välja sikutama. Õnneks jõudis enne minu mees sinna joosta juhul, kui ta seda väikest mopsi enne selle kühvliga kogemata ei löö. Hirm on suur ja see on põhjendatud, ..vahel tekib muidugi tunne, et kõigi teiste lapsed on nii tublid ja vaiksed. Meie laps isegi väga ei mängi mänguasjadega, mis teeb mind nukraks. Tema mängimine on ehk nii 4-5 minutit terve päeva jooksul. Ta ennem läheks metsa vanaisa ja vanaemaga puid lõhkuma kaasa. Talle meeldib väga vanaema ja vanaisaga metsas käija kaasas. Üldse sellised natuke teistmoodi asjad.
Ehk on muidugi kõik seotud ka vanusega ja küllap on see kõigest hetkeline periood.
Sildid: hirm, laps, Pere
