Ma tegelikult ei plaaninud kirjutada sellest rohkem, sest ma ei arvanud enda arvamust avaldades sellest juba algselt miskit head. Ma tegelikult ei oodanudki rõõmsat vastuvõttu või hurraad, et kui sa näiteks oledki tavaline inimene ja loodad mõnelt jehoova tunnistajalt mõistmist siis on see tõsimeeli rumal lootus. Ma ei tea miks või millest on tulnud selline arusaam, et kõik peavad mõistma ühte moodi. Mille jaoks on vale hinnata teisi arvamuse järgi õelalt. Miks on vale tuua argumente, kui me kõik oleme täiesti erinevad. Ma ei räägi siin endast vaid ka teistest blogijatest, kes julgevad tuua välja teistmoodi arvamusi elust. On see siis nii vale kui ühel on teistmoodi mõtlemine?
Teisalt see säärane grupiviisiline ründamine. Ma eelistan nõustuda temaga, järgmine kolmanda isikuga ja nii neid nõustujaid koguneb, sest 1 peab saama mitme inimese poolt negatiivsust või vastukaja. Me valime pooli ja kindlasti selle poole, kellel on rohkem nõustujaid.
Millisest ajast kadus ära eriarvamuse võimalus? Miks teeb sinu eriarvamus sind halvemaks persooniks, kui teised blogijad või kirjanikud ja niisama kommenteerijad. Lihtne on vastata, et sina olid see alustaja oma vastaka arvamusega, kuid kas me peaksime kõigega päri olema ja noogutama.
Mina nii ei arva. Seni kuni pagulased või kes veel ei ole suutnud meie riiki täiesti nullida on meil veel see armas ''vaba'' arvamusega maa. Pole tähtis sinu vanus või rumal arvamus, me kõik oleme oma moodi.
Hindame üksteist võrdselt, sest ühel või teisel moel tuttavliku võõra hukka mõistmine ei ole lahendus olla positiivsem. Blogijad pole konkureerivad firmad vaid vabatahtlikud kirjutajad.
Meil kõigil on see (mina) kuskil, mis tunneb end halvasti iga anonüümse kommentaatori või enda eriarvamuse tõttu. Õnn on jääda positiivseks, kui leiad enda ümber palju rohkem mille nimel olla õnnelik.
Aitähh..
