Eelmisel nädalal polnud mul korrakski aega siia kiigata, sest olin tööl ja aja nappus võttis mult selle kirjutuse osa täielikult enda valdusesse. Palju on toimunud ja käidud seega peab alustama algusest tasa ja targu. Jätkan siis sealt, kus ma pooleli jäin. Nimega on sellised lood, et neid on mulle pähe hüpanud aga ma kõhklen kas on see õige nimi minu blogi jaoks. Ma olen proovinud ise joonistada paremat pilti oma käe järgi aga need üüratud tunnid mis ma selle jaoks magama panin ja tulemus mis oli hirmuäratavalt creepy lükkasin ma kõrvale praeguseks. Üleelmisel nädalal sattusin pildistama enda jaoks meeldivaid detaile. Ilma kalli kaamerata, kõigest telefoniga.
PILDID
Teine tunne tekib kohe, kui neid pilte vaadata. Ja need puud!
Põlvast kiirustasin hommiku varajastel tundidel Tallinnasse ja õhtul tulid külla mulle ema ja väike õde. Vaaritasime kõike paremat, ning loomulikult käisime must be- na ÜLEMISTES. Ma ei teadnud ise ka mida tahta, viimasel ajal on kõik joped nii ühtemoodi ja pikad, minu meelest pisut vihmakeebi laadsed. Mina otsisin ikka tõsist talvejopet, mida ma kahjuks ei leidnud. Nägin vaid kaunist karvaga tagi mida on ilmselt enamus seal H&M-is märganud. On kaunis aga ilmadele mitte vastav. Mida ma teen enam selle kauni karvase tagiga, kui mul on enda eelmise aasta talvejopega külm ja ma kodus toas ka värisen. Ma olen tõeline külmavares. Leidsin siis läbi facebooki endale karvaga(mis oli minu selle aasta kindel soov) beeži jope. Pildid tulevad hiljem ja praeguseks mõtlen, kas oleksin pidanud valima musta ja kapuutsiga(millel oli ka karv). Ma jäin mõtlema nende tuiskude ja tormide peale, kuigi enamus ajast on minu kindel kaaslane auto. No ma loodan, et tegin enda jaoks selle õige valiku.
Õe ja ema külaskäigust nii palju, et me otsustasime vaadata filmi. Filmi valiku tegi minu ema ja sellest ma otsustasin blogida eraldi. Juurde lisan nii palju, et ärge kunagi otsustage filmi valikut treileri näol. BELIVE ME!
Me saime endale laua kodu.
Tegelikult sellest lauast nii palju, et see mööbliese leidis aset kunagises vanaema magamistoas nii öelda teleka lauana. Aastaid edasi liikus see laud ühest nurgast teise, kuniks lõpetas külmal rõdul. Kõik kena ja ilus, vaid mureks see lahtine klaas. Otsustasin ,et mulle on seda lauda vaja!
Nüüd on meil elutoas laud millest ma tundsin puudust pikka aega. Kuna sellel laual ei ole alus plaadi osa, kuid on tehtav siis palusin oma vanaisal teha 2 plaati. Ühe nimelt lauale, teise vanni äärde. Kuna meie vanni ääres on üks tobe kardin, mis ka ei püsi alati siis see valge plaat kataks selle õudsa poole ja muudaks seda osa pisut kenamaks.
Ma vaatan üht uut sarja, mis käib ETV-st. Mitte, et ma seda kanalit pidevalt vaataksin aga esmalt nägin ma seda sarja laeval olles. Telekas mängis seal kanalil ja jäin seda vaatama. Praegu mõtlen nii palju, et miks see ETV-s käib. Sari on väga hea ja olen kindel kõik ei teagi seda!
Sarja nimi on ''Mustad lesed''.
Sari põhineb edukal Soome formaadil «Mustat lesket». Eesti vaatajate jaoks on sarja tegevustik toodud kodumaisesse keskkonda ja temaatikasse. Võib juba ette öelda, et juba esimene osa hoiab põnevust üleval kõvasti.
Sarja näeb igal reede õhtul kell 20.05 !Kui kolm keskealist naist jõuavad arusaamiseni, et elu abikaasade seltsis on muutunud väljakannatamatult piinavaks, näib võimalik vaid üks, kuid see-eest ootamatu variant - meestest tuleb vabaneda. Mõeldud, tehtud, kuid südamel kergem ei hakka - hoopis vastupidi. Sündmused saavad hoo sisse ja kogu elu muutub tõeliseks virvarriks, kus ei suuda orienteeruda ka kõige tugevamad. Kuidagi tuleb aga edasi elada ja oma valikud teha.
VIDEO
H&M ostust
Ma tahtsin endale tohutult telefonile paremat kaant, mis kaitseks pisut ja oleks ilusam.
Sellel hetkel, kui õde seda poes märkas jäin ma kohe mõtlema mul on seda tarvis!
Kaan oli kena ja kuldne, nagu peegel.
Ainult ilma selle ringita ja joonteta.
Kõik kena ja ilus. Ostsin ma selle endale ära ja hind oli kõigest 6€. Peal on see olnud siis pea 2 nädalat, ning kaan hakkab näitama mulle oma tõelist palet.
Nii see ilus kuldne tasapisi kaob.
COCA-COLA PLAZA-st
Käisime vaatamas filmi nimega ,,Paranormal Activity: The Ghost Dimension''.Film oli 3D versioonis ainult mitte prillidega :D. Ma ootasin seda nagu hullupööra. Seal samas mulle ei meeldi õudusfilme kinos vaadata, liiga vali(on seda vaja). Ma ehmatan nii kui nii! :D
Filmi lõpus lootsin, et see naine siiski jääb ellu aga no kamoon, tegemist on õudusfilmiga.
Minu mehele see film väga ei meeldinud, ütles et paar korda nägu näidati, ning just õudusfilmid on aastatega läinud kehvemaks. Võib ka öelda nii, et teises variandis oleme meie lihtsalt muutunud immuunsemaks( not so scary anymore). Mina ehmusin totaalselt mitmeid kordi ja ausalt öeldes mu 1 kõrv oli pikemat aega valus :D. Me muidugi valisime oma kohad keskele kenasti ja seega on arvata, inimesed ronivad sinna raudselt! Meie mõlemal küljel istusid venelannad koos oma meestega. Üks neist rase ja teine oma pikkade süsimustade kiharatega. Pool filmi aega oli vaja neil oma meestega jutustada ja totaalselt valel hetkel naerda kõva häälega. Ühe mehe arvates oli vahepeal poole filmi ajast õllet ostma minna. Miks te teete nii! :(
Me oleme ju kinos, kus on palju rahvast ja kõik me tahame näha seda filmi süvenedes, eriti kui me selle eest maksnud oleme.
....Ja liigume edasi järgmise teema juurde.
Mäletate minu Türgi reisi? Enne reisi aega sain endale ripsmepikendused pandud ''Kristiina ilutuba''- salongis. Minu ripsmetehnik oli õpilane ja ma ei tahtnud tema tööd alahinnata, eks meil kõigil on alguses vaja õppida. Alustuseks oli hinnaklass, mis tema pidi minult küsima oli totaalselt erinev sellest mis oli hinnakirjas. Tema juures oli hind, kui ma nüüd ei eksi, see oli pikka aega tagasi 20€.
Paigaldaja küsis minult aga 30€. Ennist öeldes veel, et kui ma sulle mõlemat natuke lisan siis HIND EI MUUTU. Reisil olles ma ei saanud väga veega kokku puuteid teha, ei plaaninudki sukelduma minna vaid isegi väike veepiisk lõi mu silmad kinni ja üüratult kipitama. Ma tuulutasin pidevalt oma silmi ja pisarad voolasid, kõik ütlesid mulle, et see ei ole okei. Ripsmed kukkusid iseenesest küljest küll üksikute ja kobaratena. Ma ei julgenud enam sinna tagasi minnagi ja loobusin mõneks ajaks ripsmete paigaldusest.
Eilseks sain endale uue aja pandud hoopis teise kohta ja ma olen ülimalt õnnelik!
Tänu Kai ripsmetehnikule ma arvan, et minu ripsmed said ilmselt uue elu. Rääkisin oma loost ja reisist. Tema nägi minu ripsmeid ja soovitas mulle üht ripsmeseerumit, mis päästaks minu ripsmed.
Ma olen super rahul ja kes on mures enda silmade üle siis palun ärge olge.
Siin on tema facebooki link ja pildid tehtud töödest.
Kliki pildile ja leiad tema facebooki :).
Praeguseks siis kõik. Kogu üldine info sai edastatud.. Life flies fast, can you stop for a moment?
