Võtsin natukeseks aja maha ja suundusin tagasi Põlvasse. Vaikselt harin ka end siin arvutitööga ja viin kurssi end uute kogemuste vallas. Sinne õhkkond on vaiksem tunduvalt kui Tallinna melus. Siiski ei saa ma olla vastu selles, et mulle meeldib Tallinn rohkem. Ma olen harjunud olema seal kus on mu kodu. Mitte, et ma siin ei oleks kunagi olnudki. Vastupidi kõik mis mind siin ootab on alati soe ja rõõmus ainult, et kõik selline iseseisvus ja vabadus tunne jääb maha suurde linna.
Meie mehega pole harjunud olema eraldi, ehk on see sellest tingitud, et istume tihti üksteise kõrval ja oleme sellega samuti harjunud. Kes meist seda tühja tunnet ikka endasse pugeda laseb. Dannu rõõm mind siin näha on kirjeldamatu. Muidugi on ka temal tihti kapriisne tuju, ehkki issi arvates on see päritud minult. Eks tal ole õigus ka, sest ma ei suuda olla kannatlik ega pühendunud kaua. Ma loodan saada kiirelt soovitud tahtmisi ja täita unistusi, ka neid võimatumaid. Vaatasin täna õhtupoole Pilvede All sarja ja ei saaks öelda, et kõik need tõetruud laused ka nii ongi. Alberti kuldsed sõnad meie tänapäeva elu suhtes ja seal juures Kertu otsus lahutada Erikust, ning minna eluga edasi. Naabrinaise õiged sõnad Marile, kelle arvates me ei tea tegelikult raskusest midagi. Me ei teagi, sest tõepoolest me istume oma nutitelefonides ja omas maailmas, pidevalt joostes ajaga võidu või unustame oma lähedased ja tuttavad lihtsalt vabanduste tõttu.
