,,Tähendab, ei ma ei ole seda rääkinud!''

Lugesin eile Malluka postitust seoses sõprade või tuttavate nuga selga löömises nö. selja tagant.
Ehk on ka see minu üks kolimise põhjuseid kaugemale ja eemale. Kaugel ja eemal võib olla küll kõik rahulikum aga selle rahuliku olemise keskel tunned, et kui see pauk kusagilt ühel hetkel tuleb. No vot siis ei oska enam end selle eest nii hoida, nagu sellel ajal nendega koos viibides.
Ära võõrutatud võiks nagu minu kohta hetkel öelda. Ma olen ja mul on tuttavaid ja sõpru küll, kuid parema meelega veedaksin aega üksi kohvitass käes ja hea muusika taustaks.
Minu lühike elulugu siis: Ma olin väga häbelik ja vaikne, ajapikku õppisin olema tugevam. Tugevamana tundsin seda, et tegelikult olen ma ikka kohutavalt nõrk ja siis ma võtsin endas nö. kaitsepositsiooni. Aeg edasi kadusid need inimesed kelle pärast ma kaitsepositsiooni hoidsin, ning muutusin jälle emotsionaalseks minaks. Tunned küll, et aeg on edasi jooksnud ja inimesed ajapikku ''muutuvad'', see sõna (muutumine) on rohkem uuema aja moodne väljend. Mina olen skeptiline, sest keegi ju tegelikult otseselt ei muutu, püüakse olla parem ja sisendatakse endile oma ''teist'' või ''kolmandat'' mina ja ollakse veel tõsimeeli kindlad, et täna olen ma täiesti teine hing ainult samas kehas ja no minu emotsioonid vahel kipuvad samastuma eelmistega aga muidu olen ma ''muutunud''.
Siin ma olen, kaugel kus on turvaline olla ise, kuid samas võõrustatud ka teistest. Mul ei ole veel 110-t kassi ja ma ei tüüta naabreid, sest selliseks ma muutuda ei tahaks vist kunagi. Kõige enam märkad sa oma elus suuri muutusi siis kui sa noh tegelikult ka elad mujal, teed oma asju. Märkad enda ümber haihtuvaid inimesi, kes pilkavad sind või sinu tegemisi kaugelt ja hiljem unustavad, et me olime päris head sõbrad/tuttavad. Jäävad alles ainult need, kes teavad mida tähendab olla õige sõber ja kes mäletab sinu olemasolu, mitte ei kuula valetamisi või teiste tõekspidamisi.
Keeruline on olla inimeste keskel ja noogutada kui õige või vale on teist või veel enam oma enda sõpra milleski süüdistada, ise samas mitte midagi teadvat. Muidugi on teatud tüüpi kohe inimesi, kes oskavad olla kahepoolsed. Ma noogutan, sest sa oled ju mu sõbranna ja teisalt nähes üht teist ''sõbrannat'' ma kohe jooksen ja kirun. Kindlasti ei unusta lisada pisut vürtsi, see muudab info põnevamaks!
Selle kõige käigus ma pole kunagi lootnud, et maailm muutuks kunagi paremaks või inimesed õpiksid olema rohkem täiskasvanulikumad ja valima oma lauseid, mõeldes enda seljataguse peale.
Vahepeal jällegi olin suletud endasse oma joonistamisega. :)
Siin on minu eile valminud foto minust koos parima sõbrannaga.
Pühendusin rohkem tema joonistamisele ja hiljem märkasin, iseennast pisut suuremana :D
ah mis seal ikka :) Raiko:,, Kallis, sa ei saa olla blogija ja kunstnik samal ajal.'' 
Siin ma siis tõestan iseend ja praegu.. :)

Sildid: , , ,