Suletud probleemid

Ma olen alati tahtnud midagi ise kirjutada aga rohkem nagu salaja. Mõnikord tekib see tuhin, kirjutaks terve raamatu. Teinekord läheb see lihtsalt üle aga kolmas kord ma asun tagasi oma tuhina juurde, et seda jätkata. See raamat räägib ühest naisterahvast, kelle nimi on Britt ja tema elukaaslane on Kris. Naine elab  hästi ja millestki just kui puudust ei ole. Kuid on palju lahendamata probleeme. Elukaaslane pole nii aus. Sõbrannal on oma elu ja tegemised. Naise teine armastus ei ole teadlik tema isiklikust kirest ja tunnetest. Kõik on just kui suletud probleemid.

Lisan siia natuke algusest:















Pool mõru ja suhrkuta

,,Õnnelik.'' Ma hingan sügavalt sisse ja välja, sest minu suust seda lauset ei kõla. Ei mäletagi millal viimati suutsin oma korterit puhta ja korralikuna hoida. Linna õhk viliseb akna vahelt sisse ja lükkab eemale mu juukseid ja paitab mu põski. Aknast välja vaadates ma märkan seda, kuidas kõigil on alati kiire igasse suunda. Kõigil on tähtsad eesmärgid ja suunad, neil on kindel valik ja siht. Mingi mõttetu väärtus mida kõik tagaajavad kelleski võõras. Iga uus päev ma küsin endalt:,,Miks?''
Põhjus on minus peidus ja viga on minu hinges. Kui oleksin lihtsalt teinud teistmoodi, teadnud õigeid teid ja osanud suuta olla nagu teised siis ma ei küsiks küsimust:,,Miks?'' Haletsen end ihuüksi täiesti segamini korteris mida ma ei vaevugi koristama hakata. Tahaksin esitada sama küsimust, kuid ma muigan kurbusest. 3 aastat ma valan endale tassi sama maitsega kohvi, poolmõru ja suhkruta just nagu mu isiksus. Istun rõdule ja ootan, kui mu saatus viskaks kaardid lauale ja annaks tuld minu elule. Midagi perfektset ma ei ootaks, vaid tasakaalu ja normaalsust. Mul on aeg ajada selga must kleit ja liibuvad sukad. Värvida enda huuled punaseks ja kammida enda sirged juuksed otsteni. On aeg valmistuda karmiks tööpäevaks, nagu on seda iga teine päev mu elus. Võimatu öelda ei kui ma tahaksin. Istun oma musta mercedese-sse ja käivitan oma hobuse. Mulle ei meeldi kuulata raadiot, sest see loeb mu mõtteid või sisutühju tundeid. Kuulan oma isiklikku plaati milles on parimad palad ja mis ei lükka mu mõtteid sinna musta auku, kuhu ma neid kunagi soovinud pole. Kollektiivist mu boss, keda ei huvita muu kui täpsus ja korrektsus minus, ning kelle nime kuuleb kilomeetrite kaugusesse. Omar:,,Tere Britt, te hilinesite.'' Minu nimi mida te varasemalt ei ole kõrvus kuulnud. 
Härra silitab oma lipsu, ning köhatab. ,,Vabandan siiralt, homme seda ei juhtu.''-ütlen ma.
Omar:,, Meie töös on vaja täpsust ja korrektsust, sinu kohal olemine liidab meie kollektiivi. Sinu töö on hea, kuid meie dokumendid vajavad allkirjastusi ja sinu paberid on ootel laua peal. Ma lubasin sulle 3 päeva nende kontrollimiseks ja täienduseks, seega ära vea meie lubadusi alt.'' Naeratasin ja vastasin:,, Loomulikult, lähengi neid kontrollima.'' Mõtisklesin enda ette ja jälgisin telefoni, milles vilkusid sõnumid. Sõnum 1:,,Kallis, ma väga vabandan eilse pärast. Armastan sind ja luban sulle selle heastada.'' Sõnum 2:,,Ma tean, et meie vahel on probleeme ja ma proovin muuta end. Sina tead seda kallis, tähendab me mõlemad ju proovime.'' Sõnum 3:,, See on nüüd kolmas sõnum ja ma väga-väga ootan sinu sõnumit, helista mulle kui sul on vaba moment!'' Lükkasin telefoni kinni, sest mind ei huvita need igakuised vabandamised ja elurütmi muutus. Muutused, liiga palju samu sõnu ja mineviku tegemisi. Ehk on minus palju viha või kogemusi. Märkamatult seisis mu laua ees Sigrid. Naine kellega ma koos töötan, kuid kes on juhuslikult üks minu nõuandjatest, ning kes väärib sõbranna tiitlit. ,,Nii räägi, millest ma ilma jäänud olen?'' Pööran oma sinakad silmad tema poole ja ütlen:,, Ma ei tea aga ma tean seda, et me peaksime minema lõunale. Märkasin siin üht väga huvitavat kohvikut, kus me veel pole käinud.'' Sigrid:,, Hea küll, kuid seal on sul sunnitud olukord avada oma suu mulle, eksole?'' Olin vait ja kuulasin tema uusi seiklusi, kuidas tema uus peika oli voodist jooksu pannud ja suurest valest välja astunud teise naisega või oot-oot neid oli vist lausa 4. Kuidas tema uus silmarõõm teda valiku ette paiskas ja välismaale kaasa soovis, ning kõik lood nagu filmis aga tegelikult selle naise elus toimusid. Huvitav on kuulata teiste lugusid, sest enda mured tõotavaid vaid haletsemist. Ma olen sellest haletsemise perioodist välja sammunud punastes kingades, kuid miski südames ikka kriibib. Kuulan teda ja noogutan kaasa, jälgin teisi lõunatajaid ja märkan üht meest teisel pool akna ääres istumas. Mees lõpetab kõnet ja peale minu märkamist jalutab meie laua juurde. Panen kohvitassi tagasi lauale ja teen näo, nagu ei märkaks teda. ,,Pidid mulle ju helistama. Meil on vaja rääkida, saaksid korra tulla?'' Vaatan teda ja hingan välja:,,Okei, vabanda mind hetkeks Sigrid.'' See on minu mees, pikka kasvu ja tumedate juustega. Keegi kellesse ma armusin ja nüüd lahendame isiklikke probleeme päevast-päeva, parandame ma ei tea mida. ,,Ma ei tea mis põhjusel sa mind väldid aga ma proovin ju olla parem, näed siin on sulle valged roosid. Pidin tegelikult õhtul sulle need andma aga kuna sa juhuslikult lõunatad samas kohas siis mul vist pehmelt öeldes vedas.''
Mina:,, Tähendab rooside kinkimise näol me ei lahenda muresid, hindad mind nii valesti. Sinu maailm on täiesti teine võrreldes minu maailmaga. Mida me teeme? Ma ei tunne, et me oleksime enam need kaks kes üksteist leidsid.'' Tema:,, Sa ütled seda, sest sa oled pahane. Tegelikult sa nii ei mõtle, ma tean seda.'' Mina:,, Sa ei tea minust midagi, kogu see 6 aastat kooselu on minust maalinud võõra, see vabandamine ja parandamine ei muuda kõike. Aitab eks, ma pean nüüd tagasi tööle minema. Võta need roosid ja kingi emale, kindlasti talle meeldiksid.'' Kõndisin Sigridi juurde ja tema näost oli näha mõistmist, et kõik see mis minu näoilmes toimub on näha ka teistele. Ma ei suutnud süveneda töösse, sest ma mõtlesin pidevalt sellesse mida ma teen. Miks ma elan elu milles on nii palju küsimusi ja läbipääsmatuid valikuid. Haarasin oma käekoti ja võtsin külje sahtlist telefoni. Lülitasin välja ja otsustasin sõita pikemat teed pidi kodu. ,,Kena õhtut, Britt ja tänan nende paberite eest!''- Omar.
,,Palun.''- vastasin ma. Autosse istudes jahe õhk suutis mind värisema panna ja värskendas mu mõtteid kaugemat teed pidi sõita. Jõudsin lõpuks tema akna juurde, nägin kuidas ta vaatab telekat ja mõni tema semu või vist hoopis toakaaslane arvutis istub. Tema hääl ja need käed või see siiras õrnus oli miski, mis minus koduse tunde tekitas. Igatsesin tema puudutusi ja olen kindel, et ta ei ole suutnud seda unustada. Tol samal õhtul, kui kandsin punast liibuvat kleiti, mu juuksed puudutasid tema paljast keha. Ma suudlesin teda kuumalt ja tema mõttes oli vaid ainult plaan, kuidas mind hoida kinni ja mitte minema lasta. Tema soov oli ainult ja koguaeg, et ma oleksin omand. Mulle see meeldis, kuid minu kiusatus on alati olla vaba. Minus on olnud midagi paha, mis on tulnud temalt. See õhtu oli ka meie viimane, sest ma lõpetasin selle....
Neid lugusid saab lugeda hiljem, kui olen sellega valmis saanud. Ilmselt võtab see aega aga ma olen hetkel juba innustatud. 

Sildid: ,