Alustan siis kõigepealt sellest, et vana-aasta sai mööda saadetud Viljandis. Viimsel minutil otsustasime siiski kodust sõitma hakata ja suunaga sinna. Meil oli väga tore ja sõpradega on alati vahvam, kui kahekesi saata mööda nii tähtsat sündmust. Me olime veel hiljemgi mõned päevad seal ja suutsime 2016 aasta algust nohusena vastu võtta. Ilmselt mingi viirus niitis jalust.
Vaatasime filme, jõime ohtralt teed ja rääkisime kõigest. Hommikuti tuli pisike Mia meid äratama (Sõbranna Yorkshire Terrier). 4-ndal käis mees arsti juures ja külastasime tema vanemaid, ning siis asusimegi Tallinna poole. Nii mõnus oli taaskord koduuksest sisse astuda ja olla KODUS!
Mul oli meeletu koduigatsus! Isegi, kui ta oli sassis, sahtlid lahti, riided diivanil, voodi tegemata. Ma olin ikkagi rõõmus, et olen kodus. Koristasime ja ronisime sooja teki sisse teetassid käes.
Mul ei olnud ausalt tuju siia astuda, sest nõrkustunne ja väsimus hoidsid mind kinni. Lisaks kõik muu, mis sunnib mind otsuseid tegema ja suuri otsuseid. Kolimine või siia Tallinnasse jäämine.
Kõik selline võõras saadab mind vist selles aastas.
Ikka öeldakse, et mõtle mis on sinu südame lähedane või kuidas on sinu arvates kõik see õigem.
Eks seda näitab aeg, mõtlen ma. Praegu olen ma vaikne, sest üks samm korraga viib mind kuskile kus on see õige tee.
Sildid: Otsustamine, Õige tee
