On nagu palju juhtunud, kuid pole just kui miskit muutunud. Olen tegemas seda mis mulle meeldima on hakanud ja tihti peale tahan end nagu kodus sellest eemale hoida.
Kõiki tegemisi ei tohiks kodu kaasa võtta :).
Minust on saanud hallpea! :D
Ma olen mitmeid kordi avanud oma lehe ja jälle X-ile vajutanud, sest olgem ausad kes see ikka seda ripsmejuttu kuulata viitsiks.
Ma tean seda mida koolitajad rääkinud ja see teebki mind targaks sellel alal. Kõik õpivad midagi kelleltki. :)
Ma vaikselt olen jah juba harjunud vist selle Viljandi eluga. Väikelinn siiski ja kõik teavad kõiki, kuid mina nuputan tihti kes on kes. Paha on see, et mulle meeldib see kuldne üksindus. Ehk ma lähen poodi ja mind keegi ei tea, sõidan ringi ja keegi ei jälgi.. see rõõm oli küll vaid Tallinnas. Ehk tundun ma imelik aga mulle see jällegi meeldis. Viimasel ajal on tihti süda paha õhtuti ja kahtlustan siiski seda stressi, kiire elumuutus, kolimine, kohanemine, uus õhkkond, muud toimetused jne. Esimene reaktsioon on teisi tembeldada rasedateks, kui räägitakse iiveldusest :D. Kuid mina olen 10000% kindel, et seda minuga ei hakka toimuma. Not with me, not right now!
Millest ma veel räägin...tahan hakata jahuma teile ikkagist ripsmetest ja no näed jooksen jälle kinni omadega. Joonistamine? No ei ole aega :(...
Ruttasin koolitustele, hommikust juba tööilma ja õhtust hilja kodu kus maandumispaigaks mu armas diivan. Liigun ka 16.märts Tartusse nahaarsti juurde siis lõppude lõpuks. Ma nii vajan seda, kui nahk ei ole korras siis kõik see ülejäänud kreemide kogus näos ei muuda seda paremaks eriti kui tegelikult sa ei ole kindel selles. Kahtlustan taas stressi.
Jah tasakesi hakkame sissekirjutust tegema Viljandisse, et saaks kord see jant tehtud ja no kõige suurem hirm on Dannu kohanemine. (See ei ole minu lasteaed, tahan vanaema juurde noh... ja kõik need karmid laused millele tuleb leida vastuseid).
Ma olen ka ääretult solvunud selle sissekirjutuse teema osas ja kogu see jant ajab mind pahaseks mis sinna tahaplaanile jääb jätan aga omale teadmiseks. Küll aga ei kõhkle neis suurtes otsustes mida olen vaikselt läbi mõtlemas. Usun, et iga asi tuleb omal ajal.
Naistepäevast rääkides või valentinipäevast..mõlemad möödusid minu jaoks lillede ja tähelepanuga mis oli armas, kuid mõeldes järele võiks olla kõik päevad sedasi. :)
Märkasite, mis on minu nime asemele saabunud?
Just-just uus ja parem blogi nimi. Siin kirjutades ei tundu küll kõik väga endine olevat, sest koheselt meenub Tallinn. Okei :)
Ma andsin endast teile siiski märku, sest ma ausalt ei ole kusagile kadunud. Mu mõtted lihtsalt uitavad mujal omas mullis nende ripsmete ja muude mõtete keskel. :)
Sildid: kadunud, mina, mis toimub
