Kunagised parimad on nüüdsed võõrad

Vahelduseks kiskus tuju jälle joonistamise poole ja kõik sellised tegevused üldiselt sujuvad mis mind kutsub.  Vaatasin instagram-is ringi ja ohkasin enda ette, sest mul on meeles kui mul oli üks tore ja vahva lapsepõlve sõbranna, kes oli ka nagu parim sõbranna.
Muidugi ta eestis ei ela ja ega ka tollel ajal elanud vaid pigem käis oma vanaemal külas siin. Kuna tema ema ja minu vanaema tegid raamatupidamist koos siis eks vahest tuldigi koos lapsega külla ja ma arvan, et ma olin üsna lasteaialaps isegi. Me mängisime igasugu mänge ja lõpuks oli see üksteise poole ööseks nurumine, no nii äge ju. Mäletan kui ma küsisin, et kui sa lähed millal sa siis jälle sealt Eesti tagasi tuled. Alati öeldi, et ei tea täpselt arvatavasti suvevaheajaks või jõuludeks. Järgmisel korral kui nägime oli küll minu juures sõbranna aga ta ei mõistnud mida ma räägin või ütlen, sest Eesti keel oli selle ajaga meelest läinud.
Sellest järgmisel korral juba rääkisime Eesti keeles ja osad naljakamad sõnad seletasin mina talle lahti.
Ajaga kasvasime suuremaks ja lollused sama moodi.
Tutvustasin teda enda sõbrannadele ja üldiselt oli meil kõigiga üsna soe vastuvõtt. Kurvaks teeb ainult see kui mõelda kõigele tagasi, et ju nii tore oli. Praeguseks me oleme lahku kasvanud ja suhtlemine on täiesti 0. Küsimus on jällegi selles kas meil üldse ongi enam mingeid ühiseid teemasid või meenutusi peale lapsepõlve mälestuste. Üpris paljudega ongi sedasi, et sa võid ju kirjutada umbes: ,,Tsau, mis teed?''
Kas see muidugi edasi ka kuhugi poole jõuab on omaette ooper. Muidugi sõbrad tulevad ja sõbrad lähevad aga eks see tegelikult ka oleneb täiesti sõpradest. Nukraks teeb ikka see, kui need kes on sul väiksest saadik olnud sõbrannad on nüüdseks totaalsed võõrad. Ehk on see ka ainult minu põhimõte, et inimesed võiksid ikkagi suhelda rohkem peale selle nutimaailma ja edasi tammumisega.
Ehk mõjutab see mind ka uute ja huvitavate inimeste puhul, et viskab ette teatud bloki. Nagu versioonis, et mis ma ikka hakkan rääkima kui sa nagu nii hiljem vabandad aja taha või leiad, et sul on mustmiljon muud asja. Eks meil kõigil ole need mustmiljon muud asja, eriti siis kui on vaja kohtuda nende inimestega kellega sa juba tead ette, et teil polegi millestki rääkida.
Ehk ka seetõttu on vanad inimesed üksildased. 😕
No vot jah ei tea.
Rohkem on ikka ümberringi neid kellel on igav ja tahavad lihtsalt ajada oma jama, muideks see on ka üks põhjuseid mille pärast need väikesed linnad mulle ei meeldi. Need kellel on igav mõtlevad välja lihtsalt mingeid asju, et oleks huvitav aga huvitav kellel? Temal või nendel kellele mõeldakse lugusid? Üsna selge on see, et mina olen oma ajaga nii palju õppinud juurde. Täpsemalt öeldes suhtumise inimestesse kellel on nii igav. Targem annab järele ja teeb oma asja, ei ole mõtet anda rumalale rohkem absurdseid ideid.  Igaüks on oma saatuse sepp . 😊

Sildid: , , ,