Hüvasti 12 kuud, nina püsti ja aastasse 2017!


Ongi käes praktiliselt see 2017. Oleks aeg teha kokkuvõte sellest üleelatud aastast.
Millest siis alustada? Ütleks siis nii, et oli tore ja loodame, et 2017 võtab veidi hoogu maha ja paneb pidurid peale. Hah nali! Samas olgem ausad mul on senini tunne, et eile kirjutasin alles aastast 2016 kokkuvõtet ja mis 2017 juba käes. Jah esimest korda elus peaks ütlema, et mingit ''new me-d'' ei tule.
Uuel aastal saab olema kõik lihtne, ei mingeid lubadusi ega vandumisi. Kell tiksub ma olengi mina ise, kui juhtub mingi ime siis on see super aga midagi lubada otseselt, et hiljem kirjutada siia:,, Vot ei saanudki kõhnaks, hoopis 20 kilo kukkus otsa mu kallid lugejad.'' (Mingeid pettumusi ei valmista).

2016 - me kolisime Tallinnast-> Viljandisse
Enamik küsisid alguses, et umbes napakad olete. 😀 Ükski noor inimene ei koli tänapäeval enam väiksesse linna, räägi kas midagi juhtus. Kindlalt pidi midagi juhtuma, sest äärmisel juhul on vaja psühholoogilist abi. Aga jah nii see kõik tõsimeeli juhtus. Kuna ma tulin ära laeva pealt normaalsete inimeste sekka siis seda oligi tarvis. Küll aga üksinda ma poleks elus kolinud tõesti väiksesse linna, isegi mitte Tartusse.
 

Kuidas me siia töö leidsime?


 

Viljandi kolimine oli ikka mehe ja (mehe)venna naise idee. Kuigi tegelikkuses oleks mees leidnud Tallinnas omale teise töökoha ja ehk ka mina omad juured leidnud seal.
Aga kuna juuksuri eriala nõudis rohkem aega ja pühendumist oli vaja leida kohe midagi millega alustada. Vaja oli vaid koolitusi ja tahet. Nii sai minust ripsmetehnik Viljandi Südalinna ilusalongis.
Mees sai aga tutvuste kaudu Aken ja Uks töökohale, ning ta on vägagi rahul.


Kuidas me sisse elasime?

Korteri leidsime me samuti läbi tutvuste ja esialgu olude sunnil pidime viibima ajutise lahendusena mehe venna juures. Loomulikult eelistasin ma pigem olla Tartus või Põlvas, sest mul oli tol hetkel tunne, et minult on midagi ära võetud. Või teises versioonis mind on kui kutsikana soojasse kodu võetud ja siis ära antud aga tunne nagu kodu ei eksisteeriks. Ma olin nii emotsionaalselt räsitud ja vihkasin kogu seda mõtet. Kuuajaga leidsime jah endale oma pesa 1-sele korrusele ja 2-toalise. Meil on erkroosa köök, hästi kuuldavad naabrid tualetist ja vaikus väljas. Mehe töökoht maja taga, ning linn kõigest 5-minuti kaugusel.


Aasta algus Viljandis ei olnud rõõmus?

Kliendid küsivad siiani, kuidas me sisse elame siia Viljandisse ja tihti kõigub mõte, et kõik on samas ju väga tore ja hubane koduses pooles. Väljas aga tühi tunne, võõrad pilgud, väikse küla kriitika ja liigne ninapidi koos olemine. Not my thing! Seda igatsen siiani Tallinnast, et seal oli tõsiselt harv juhus kedagi kohata. Tallinnas elades said olla nähtamatu ja sulada massi. Lõpuks olen ma tegelikult juba harjunud, et igaüks on oma teed läinud ja kellega enam ei suhtlegi. Ehk harjunud olema Viljandis võõras aga mehel see eest sõpru küll. Mingil määral lõi masti maha küll, sest ma ei nimeta kunagi töökaaslasi suurteks sõpradeks, kui jutt piirdub koguaeg töö ümber ja muud juttu kuidagi mingil määral ei klapi. Muidugi ma leidsin ka väga vahvaid inimesi, kes on praeguseks tõesti sõbra staatusel. Oleme leidnud ühiseid teemasid ja lõpuks lihtsalt matad need võõrad pilgud enda alla tänu neile kes on sinu ellu saabunud. 
Eriti keeruline on olnud see kolimine lapse jaoks. Uus elukoht, uus lasteaed ja võõrad näod. Ei ole ju enam neid vanu sõpru selles lasteaias ja kõik vaatavad kuidagi viltu. Praeguseks on probleeme ikka kuhjunud ja laps on ka pisut agressiivsem teiste suhtes. Me küll tegeleme sellega aga tihti peale kuulatakse vaid teisi, ei küsita lapselt otse, et mida sina tunned ja tahad. Mäletan iseennast kui vanaema vedas mind iga hommik lasteaeda teise linna otsa ja ma anusin, et ma enam ei jõua nii kaugele minna. Läksimegi vaatama uut lasteaeda ja õhtul vanaema küsis, et kas ma tahan uude lasteaeda minna. Minu arvamus ka luges ja otsuseid ei tehtud minu eest. Tollel hetkel ma ei tahtnud minna uude lasteaeda, sest miski tekitas mulle negatiivse tunde ja ma leppisin linna teise otsa lasteaiaga.


Sa lahkusid salongist?

Lahkusin tõesti ja see otsus tuli üsna ootamatult. Vahest ka see ühine klapp andis tunda, kuid mitte nii suuresti kui mõjutas see minu sissetulekut ja töötahet. Iluteenindaja ei ole just lihtne eriala, arvestades seda et sa pead olema valmis negatiivsuseks nii klientide kui ka kaastöötajate suhtes.
Ma ei ole ka keegi kes suudab käed rüpes istuda ja oodata. Mistõttu ma teadsin, et teatud kuud on minu jaoks üsnagi passimine. Kuna vanaema ise tegeleb eluaeg raamatupidamisega siis ma teadsin, et lihtsalt passimine ei too mulle midagi kasu, vaid tuleb midagi muuta kas või selleks, et oleks midagi. Kui sul on sissetulek nii väike, et sa ei saa endale enam tööasju lubada siis olgem ausad kahjuks pereinimesena seda lubada ei saa. Nagu ikka sai kuidagi kõik läbi räägitud ja koolituski paika pandud ja suureks toeks nagu vanaema mul on aitas mul valiku teha, kas jätkata tööd iseseisvalt ripsmetehnikuna, et näha kas on sellel mõtet või minna üle uuele erialale.
Väljaminekud olid üsna kulukad jah, kuid nüüd olen ma rohkem kui oma aja peremees. Ma ei pea andma kellelegi aru ja kõik muu sõltub minust endast.
Ma naudin täielikult vaikuses töötamist ja praeguse valikuna on see luksus.


Oled sa rahul valitud erialaga?
  
Imelik oleks kui ma poleks rahul. Muidugi olen ja seda enam saan ma aega pühendada tähtsamale.
Ma olen olemas oma pere jaoks, ning ei ole enam pidevat draamat ümberringi. Iga üks valib selle tee mis talle väärtuslikum on. Mina valisin selle tee kus ma saan olla mina ise ja pere jaoks olemas.

Kellegi asi ei ole see kui hästi või halvasti sa teed midagi. Kui sina ise tead, et sa teed kõik õigesti ja sinu ümber on koolitajaid kellelt alati nõu küsida siis mitte midagi ei saa olla halvasti.
Loomulikult on alati kogenumaid ja kõlakamaid tehnikuid, kuid see ei tähenda seda et mina peaksin oma pea norgu laskma. Mul on väga toredaid püsikliente, kes teavad ja tunnevad juba minu käekirja.

 

2016 Aasta kokkuvõtteks

See aasta ei olnud minu jaoks kõige helgem, kui ma seda lootsin olevat. Samas jällegi oli väga muutuste rohke aasta ja ma usun, et praegu kuluks natuke stabiilsust minu ellu vägagi ära.
Aasta lõpetame me siiski rõõmsana oma mõnusas kodus ja jõulud veedame nii sõprade kui ka perega.
Kohati ehk oligi vaja täielikku uut lehekülge ja võib olla, et ma ise vaatan seda aastat teise nurga alt kunagi. Ma sain teada, et kolimine ilma mööblita on samamoodi paras piin ja uues korteris tunne võõras. 2016 aasta puhul võin öelda, et ma olen õppinud rohkem inimesi tundma ja ehk olen ka kohati parem kuulaja roll kui varasemalt. Jään juba ootama 2017 aastat, ning loodan et see ei valmista mulle pettumust. Ja et 2017 aasta ei lendaks nii kiiresti linnulennul!


 Kohtumiseni aastal 2017!

Sildid: , , , , , , , ,