Mina olen aprillikuu päikene, ehk 15. aprill saan ametlikult 23-aastaseks. Paljud ütlevad, et issand oleks vaid ma sinu asemel ja vauu mis vanus! Tegelikult on lugu sedasi, et sünnipäev ise on alati minu jaoks kõige masendavam aeg.
,,Mäletan kui ma sain kümneseks ja meil tekkis sõbrannadega tüli, ning ise jooksin ülesse korrusele nutma. Ei meenu küll enam kahjuks suurt põhjust aga nutmised oma sünnipäeval on kuidagi emotsionaalselt minust välja tunginud ka hilistematel sünnipäevadel.''
Mida ma oskan tuua põhjuseks? Äkki ehk seda et ma ei osanud omada palju sõpru korraga või tunnet, et keegi on alati oma sünnipäeval kõige tähtsam aga sinu tähtsal päeval läbi mokaotsa sulle õnne soovitakse, et ala: noh õnne jah!
Muidugi eks need sünnipäevade pidamised on jäänud taha plaanile ka seetõttu, et sa võtad nii suure vastutuse planeerimaks aga kui paljude inimestega sa tegelikult enam suhtled. Nagu kunagi rääkisime mehega, et kui pulmad tulevad siis olgem ausad enda algklassist kunagisi tuttavaid vist väga pulma ei kutsu, kui te muidu enam ei suhtle.
,,Kui ma sain 18-aastaseks siis olin ma kindel, et tahaksin seda sünnipäeva tähistada aga et mismoodi, ma ei teadnud!''
Kuna ma tollel ajal olin veel koos eksmehega siis ma olin kindel, et midagi vinget siit ei tule. Meil ei olnud raha ega võimalusi. Küll aga kutsus tema oma paar sõpra, kes siis olid nõus mulle sünnipäevaks ostma salatit ja joogikraami. Keset põldu pisteti kaks kasti üksteise peale, et see oleks laud ja sinna vahele siis joogid, peale salatid ja grillitud kaup. Eksmehe emale ei olnud minu sünnipäev meeldiv ja kuna me seal tollal viibisime siis tema meie seltsi ei tulnud. Eks oli ka see põhjuseks miks me väljas tähistasime. Ei saa öelda, et tema ema oleks kuidagi alkoholi vastu olnud, sest tegelikult tarbisid nad alkoholi liiga palju ja sellel päeval oli ainult rõõm näha teda kainena. Naeran seda kõike siiani südamest, et missuguseks võib üks sünnipäev kujuneda ja kui oluline on ühe või teise inimese sünnipäev. Jah külalisi on alati tulnud, nagu aamen kirikus üks ja ainus, kelleks on minu lapsepõlve sõbranna.
Praeguseks on sünnipäev kujunenud sääraseks päevaks, et:,, Okei kallis säti end valmis ja pane kleit selga. Teeme vähemalt facebooki ühe pildi ja oleleme edasi.''
Ja mida aasta edasi olin ma 2-aastat järjest oma sünnipäeval haige.
Nüüdseks tahaksin ma sellest päevast lihtsalt üle minna nagu tavalisest kuupäevast, sest ka see versioon '' tee end kauniks, et facebook näeks'', ei ole kuidagi meeldiv, vaid masendab mind.
Jah muidugi on öeldud, et:,, No kuule ega siis ei peagi tähistama, osta kooki ja tee enda jaoks päev eriliseks!''
Või et:,, Vanemad inimesed ei peagi tähistama, ongi rohkem laste teema.''
Kuidas kellelegi, just nagu mainisin ka algselt on see sünnipäev minu jaoks emotsionaalne päev ja mingit rõõmu see ei too mulle tegelikult juba ammu kahjuks.
Sildid: 15.aprill, emotsioon, Sünnipäev
