Lisaks eelmisele postitusele on
meil mehega tegelikult ka täna väga tähtis päev!
Ei saa rääkida, et oleksime nii meeletult palju aastaid koos olnud- see kõik on meil veel ees.
Aga ma saan rääkida sellest, mis rajad me oma elus läbi sumpanud oleme.
Meie tutvumislugu on tegelikult juba siin blogis olemas koos emotsioonide tulvaga: https://marleenleppik.blogspot.com.ee/2015/07/muinasjutt-peidetud-kaante-tagant.html
- Me oleme kolinud oma 3 korda kooselu jooksul.
- Naernud 5 miljonit korda üksteise huumori üle.
- Nutnud tuhandeid kordi suletud uste taga või üksteise õlal.
- Pakkinud asju, et loobuda kõigest.
- Unistanud koos tähistaeva all kõigest sellisest, milleni veel ei ole küündinud.
- Vaielnud asjade üle, et hiljem pisarates naerda.
- Õppinud tundma üksteist 7 pikka aastat, millest 4 oleme üksteise jaoks päriselt olemas.
- Osanud hinnata väärtusi teineteises.
- Lugenud mõtteid sõna-sõnalt.
- Istunud täielikus vaikuses.
- Maganud eraldi diivanitel või isegi põrandal.
- Jaganud tarkuseteri.
- Küsinud abi teineteiselt.
- Andnud nõu, riietusstiili osas.
- Elanud kaasa üksteise hobidele.
- Järjekindlalt lubanud täita lootusi.
- Seiglenud mööda Eestit.
- Kuulanud elulugusid.
- Meenutanud vanu aegu.
- Vestelnud oma vanematega.
- Leidnud ühiseid tuttavaid.
- Arutlenud elu väärtuste üle.
- Rääkinud pulmadest.
- Ebaõnnestunud eluaseme saamisel, kuid ikka ja jälle uuesti proovinud.
Me oleme läbinud elus nii palju tupikteid, et leida uus ja ületada see vana. Ma ei teagi, kas elus eksisteerikski meie kõrval veel kedagi peale meie endi. Me oleme nii harjunud teineteisega olema, et on iseenesest mõistetav, kui keegi kutsub külla me lähemegi koos. Meid ei häiri see, et me oleme koguaeg ninapidi koos, pigem on imelik olla väljas, kasvõi pool päeva ilma inimeseta, kes teab kui su näoilme juba ütleb mida sa sisimas tunned.
Ma olen harjunud mitte kartma, sest ma tean et sa oled alati lähedal. Teadnud, et ka kõige hullemas olukorras, sa tuled mulle appi.
Ma loodan, et meie oleme see paar, kes mitte kunagi ei kõnni erinevat teed, vaid läheme käsikäes vanaduse suunas, (mitte, et me tahaksime vanaks jääda, vaid ma ikkagi usun sellesse igavikku armastusse). Meie ühised ideed ja plaanid, et need kunagi ei kustuks.
Ma armastan sind just sellepärast, et sa oledki täpselt selline nagu sa oled.
Ma armastan sind, sest ilma sinuta ei oskaks ma olla mina - rõõmsameelne, õnnelik ja lootusrikas.
Sest kaks on alati parem, kui üks!
Sildid: 4.Mai, Armastus, I GIVE IT A YEAR, Kaksonparemkuiüks, kooselu, Kuidas ma sinusse armusin?, Meeleolu, muinasjutt, onmidameenutada, paremkuikunagivarem
