Tänane postitus on jah natuke deep. Ma ei tea kas asi on minus aga mingi ajavahemiku möödudes ma muutun kurvaks ja mõtlen nende inimeste peale keda enam ei ole. Tähendab ma mõtlen nendele keda ma isegi ei tundnud ja sedasi nagu ta oleks just eile meie seast lahkunud.
Vaatasin natuke aega tagasi Kärt Krikmanni blogi, kõhe on mõelda selle olemasolust ja isegi see, et ma tegelikult teda ei teadnud, jah olen ma ikka kurb. Kurb, sest elu on nii ebaõiglane heade inimeste suhtes. Mõtlesin ennist, et toona tema mees lubas veel lugejatele edasi temast kirjutada ja pilte lisada. Mis on nii armas, sest ma ei kujuta ette mida võib kõige lähedasem inimene tunda.
Teine blogija Kadri Luik, taaskord ma tõesti ei teadnud tema kohta palju aga ma olen kurb.
Jagan oma emotsioonid täiesti laiali ja vot ei oska iseennast ka mõista. Kunagi laeva peal töötades ühel väga toredal töökaaslasel suri mees ära operatsiooni käigus. Naine oli sellel päeval veel tööl, sest laevalt ei saa eriti lihtsalt ära, isegi see ei loe kui keegi lähedane haiglas on. Me hoidsime pöialt ja ütlesime, et kõik saab korda, ausalt ära muretse. Ühttäkki saabus telefonikõne ja see karjuv nutt mis meie silmade all oli, oeh see oli endalegi valus. Kui ma koju saabusin ja diivanile maha istusin siis ma hakkasin lihtsalt nutma. Nutsin inimese pärast keda ma isegi ei tundnud, sest mul oli valus vaadata seda kuidas naine oma elukaaslasest lihtsalt niimoodi ilma jääb, kogu eluks.
Ma elan läbi teiste emotsioone nii tugevalt, et seda on keeruline endalgi mõista. Loomulikult ega ma otse seda ei ütle ja tol korral ka ei öelnud.
Aeg-ajalt see paha tunne tuleb peale, kuniks ma mõtlen, et need inimesed on meile nii palju edasi andnud. Sildid: Nutt, Puhka Rahus