PEREKOOL 2013
7 kuud peale lapse sündi lasin endale paigaldada palju kiidetud Mirena spiraali. Tegin seda Lasnamäe Medicumis juba väga pikalt töötanud arsti juures. Enne tehti igasugused analüüsid jms, ning siis leppisime eraldi aja kokku spiraali paigaldamiseks. Ostsin Mirena ära ning läksin kokkulepitud ajal seda paigaldama – protseduuride tuppa ja puha. Paigaldamine oli iseenesest ebameeldiv ja korraks andis ka tunda väga tugva valuaistingu alakehas. Igatahes kui protseduur tehtud tuikas kõht paar päeva ning vertses ka nii 3-4 päeva. Siis kadus veritsus ja valu ja kõik oli nagu korras. Imetasin veel last rinnaga ning 4 kuu jooksul ei hakanud ka päevi. Kui kõik korras, siis kontrolli pidin minema 6 kuu pärast. Umbes märtsis so. 3 kuud peale Mirena paigadamist hakkasin kannatama alaselja valude käes. Algselt kirjutasin selle 2 aastat tagasi toimunud seljatrauma arvele (tookord arst ütles, et selle trauma pärast võib mul selg vahelduva eduga aastaid valutada), aga seljavalu järjest süvenes. Juulis siis see on pea pool aastat peale Mirena paigaldamist oli seljavalu juba nii hulluks läinud, et otsisin internetist Mirena ja seljavalude kohta infot – leidsin, et see võib olla harva esinev kõrvalmõju. Perearst ei leidnud ka seljavaludele teist põhjust ning kahtlustas ka Mirenat. Lisaks väikelapse igapäevane tõstmine. Suvel tuli peres otsus, et soovime järgmist last ja oligi otsustatud – lasen Mirena eemaldada ning ühtlasi vabanen ka sellest tüütust ja väsitavast seljavalust. Mõeldud – tehtud…
Eile läksin siis taaskord lasnamäe Medicumi – küll teise arsti juurde, sest see arst, kes paigaldas detsembris spiraali oli puhkusel. Võtsin veel tasuluse teenuse, et kiirest jutule pääseda ja mitte oodata kuid. Maksin oma raha ära ning ronisin arstikabinetis positsioonile. Arst vaatas (samuti ka aastaid seal asutuses töötanud arst) UH, minu emakat ja teatas siis: vot, ona . käskis mul sügavalt sisse hingata ja asus niidiotsasid otsima, sest need olid kuhugi ära kadunud. Kõik see sorkimine nende jubedate pikkade konksudega kestis 5-7 minutit. Kutsus veel teise arsti kuskilt koridori pealt ja siis see teine seisis ka kõrval ja laiutas käsi – ei tea, miks see emakas tühi on – ei niite, ei spiraali ennast. Arst tegi mulle nii haiget, et karjusin ja pisarad jooksid ning palusin lõpetada – valujutt käis läbi kuni kurguni ning kattusin külma higiga ja vappusin lausa toolil. Arst lõpetas. Toppis tampooni sisse ja ütles, et ei ole spiraali ikkagi. Mina olin valust kõveras ning mulle toodi tagasi minu raha, mis olin registratuuris selle eemaldamise protseduuri tasumiseks äsja maksnud. Arst kirjutas saatekirja haiglasse ning kuna mul käed ja jalad hakkasid värisema ning vappusin endiselt üle kere, siis kutsuti mulle sinna kiirabi. Mul olid meeletud valud alakõhus ja kiirabiautos tundsin kuidas verd alt hakkas voolama. Viidi mind ITK vastuvõttu. Kohe tehti kordus UH – selgus, et kõhuõõn on verd täis valgunud ja spiraali ennast emakas näha ei ole. Arst kohe midgi kinnitada ei julgenud, kuna UH ei näitavat hästi Mirenat. Saadeti radioloogiasse, et ro pilt teha – see kinnitas spiraali olemasolu minu sees, kuid kuna ka see pilt ei näita emakat elundina välja, siis ei tea ikka kas emakas või kus see siis on. Valud ei lakanud ja varitsus kõhuõõnde jäkus Siis 5 h peale haiglasse jõudmist organiseeriti mulle erakorraline operatsioon, et näga kust ma veritsen ning kus on spiraal. Op kestis veidi enam kui 2 h ja selle käigus õmmeldi kinni auk emakas, mille see Medicumi arst oli sinna rappinud ja leiti üles ka spiraal, mis oli emaka taga kõhuõõnes Seega 7 kuud tagasi pandi mulle sisse Mirena spiraal emakakaelast ning mitte emakasse vaid lükati emakast läbi kõhuõõnde, kus ta oli 7 kuud. Tavalist kaebust, millks on kõhuvalud mul ei esinenud, küll aga eelpool kirjeldatud näriv alaseljavalu, mist kuu kuu järel aina suuremaks muutus. Eilne arst hindas ennast ikka väga kõrgelt kui nägi olematut spiraali ning rappis emakat seespoolt ning läbistas selle oma suure oraga tekitades mulle sisemise verejooksu. Hetkel viibin veel ITK intensiivravi palatis. Asi oli nii hull, et algselt plaanitud lapraskoopiline operatsioon muudeti op käigus avatud op-ks, sest arstidel oli kahtlus, et on ka sooli vigastatud – õnneks nii hull ei olnud Vajasin lisaks vereülekannet, sest verekaotus oli tohutu Hetkel veel valud suured ja meel lõhki lõigatud kõhu pärast nukker, kuid küll kõik nüüd paremuse poole läheb. Suudan juba jalgadele tõusta ja valust natukenegi õle olla. Kahjuks jääb pesamuna planeerimine nüüd katki, et sellise katkise emakaga, kus 7 kuud tagasi spiraal läbi lükatud ning eile konks läbi lükatud on raseduse kandmine nii emale kui lapsele üliohtlik, Siinkohal lohutan end vaid sellega, et kolm tubli last olemas ja ise siiski paranemas peale sellist õudusunenägu. Ma ei kirjutanud kellegi hirmutamiseks, aga lihtsalt oma kogemusest. Ei taha mõeldagi kui oleksin veel 4 aastat spiraal kõhuõõnes ringi käinud teadmisega, nagu asrt ütles, et ; vot ona! Ja õnneks läks see, et ma ei rasestunud või ei tekkinud emakavälist rasedust vms.
Meenub see kui Mallukas rääkis MeluTV-s, et jube rõve on kui sidemed teevad seda sihka-sahka häält, kandkem tampoone! Ma küsiksin siia juurde, et mitu tükki korraga kasutusele siis võtta? 😀Täitsa jube, seal samas on mul veel mõtlemisainet kuni 13. juunini. Kui keegi küsib, et miks pille ei taha proovida, siis sellega on hoopis teine teema. Nimelt mul pillidega süda läikis nii hirmsasti, et meenutas raseduse iiveldusi. Need tekkisid eriti siis kui keegi kaugel suitsetas. Nii kohutav aeg oli, et ma pöördusin uuesti arsti juurde ja proovisin ka teisi pille, siis vaevasid mind kõhuvalud koos iiveldusega. Noh ja mis seal enam tegelikult mõelda oli, ei sobinud ja kõik! Lisaks uurisin ka teisi tõhusaid variante, muidugi eks siin on ka see, et kui emal on olnud vaskspiraal siis ise ka tead ja oled kindel proovima sama.
Sildid: Hormoonspiraal, Rasedusvastane vahend, VEIN